“SAUN”
2018
KUMU
Teater Elektrooniline Jumal

Lavastaja: Barbara Lehtna
Laval: Jim Ashilevi, Rene Köster, Kaido Torn, Minna-Triin Kohv
Dramaturgiline konsultant: Katrina Duka
Kunstnik: Kaitlin Pirnpuu
Helikunstnik: Kenn-Eerik Kannike
Videokunstnik: Ragnar Markus
Valguskunstik: Rommi Ruttas
Tarkvaralahendused: Kert Ojasoo, Kristin Erala
Produtsent: Johanna-Mai Riismaa

Ma ühendun iga päev. Jätan ma oma keha maha, et sündida ümber oma hoolikalt koostatud andmekehasse – fotod surfipuhkusest Puerto Ricos, teravmeelsed osatused meedia teemal, keskmisest liberaalsemad mõtted poliitika teemadel – elagu vähemused ja lõpetage loomade söömine. Like, kommentaar, like.

Mõnikord on mul tunne, et mu reaalsusetaju on muutumas. Mu vaim on vaba, aga maha jäänud keha on alistatud. Millal ma viimati kedagi tegelikult puudutasin? Minu ja teiste inimeste vahel oleks kogu aeg nagu mingi kile – paistab läbi, aga ei paista ka. Sisse näeb lihtsamalt kui välja ja mõnikord pole väga vahetki, kes seal teisel pool on, peaasi, et keegi oleks. Vahel on selle kile all nii kuum, et õhk hakkab otsa saama. Pidev saun, kus keegi teine viskab leili ja Sina ootad kõrvad pihus, et see ometi mööda läheks, sest leilile järgneb ju alati puhastumine. Ei?

Barbara Lehtna lavastus “SAUN” on täpsete mõtete koreograafia, täis etendajate pühendumust, kohalolu ja kiiret kehalist reageerimist. Laval põimuvad liikumine, heli ja visuaalid narratiiviks, mis vaatleb mõtlevate inimeste arusaamu kaasaegsest haavatavusest ja elutunnetusest digitaalse revolutsiooni keerises.

“XX”
2018
MoodPerformanceTants
Eesti Moe Festival
Tartu Kõrgema Kunstikooli siseõu

Lavastaja: Barbara Lehtna
Valgus: Oliver Kulpsoo
Video: Roland Seer
Stsenograafia: Madis Liplap ja Tartu Kõrgema Kunstikooli üliõpilased
Peakorraldus: Kairi Lentsius ja Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakond

MoodPerformanceTants on Eestis ainulaadne moeetendus, ühendades kunstipärase moe, tantsu ja performance kunsti teatri atmosfääri ning muusikalise taustaga. Igal aastal valitakse etendust lavastama mõni noor teatrilavastaja, kes kõik eelmainitu ühtseks ja omanäoliseks tervikuks voolib.

MoodPerformanceTants etendus “XX” oli üks kolmest Eesti Moe Festivali etendusest.

“With echoes of Oskar Schlemmer’s Triadisches Ballet or Merce Cunningham and Rei Kawakubo’s Scenario, MPT was a spectacle of unbridled creativity and collaboration, very punk in its delivery, commanding the audience’s full attention.” – Mairi Hare, Sourcebook

“Untitled: F / Nimetu: N”
2018
Pärnu linnaruum

Autor: Barbara Lehtna
Lisasilm: Kaido Torn
Aitäh: neile, kes on ekraanil, või kelle hääl tuli kõlaritest

“Coram Publico”
2018
Tantsuruum / Tallinna linnaruum

Autorid: Barbara Lehtna, Stephanie Felber (GER)
Tantsijad: Barbara Lehtna, Iiris Viirpalu, Karmen Ong, Outi Elena (FIN)

CORAM PUBLICO kutsub vaatajaid kohtuma avaliku ruumi eri paikades performance’i-kunstnike ja ajutiste kohalviibijatega ning nendega suhtlema. Linnakoreograafias uuritakse igapäevaseid käitumismustreid ja suhtlusrituaale ning valgustatakse eri koode, mis meie igapäeva reguleerivad. Soovime koos teiega mänguliselt avada ja vaadelda teadlikult ja mitteteadlikult toimuvaid liikumisi sotsiaalsetes mehhanismides.

Fotod: Diana Unt

“Gaismas Raksti / Valguse mustrid”
2018
Läti Rahvusraamatukogu

Lavastaja: Viesturš Meikšanš
Tantsijad: Barbara Lehtna, Samira Adgezalova, Rūta Ronja Pakalne, Daniela Vētra, Māris Portugālis, Aviks Parkūrs
Lisalavajõud: 40 Läti inimest
Heliloojad: Jānis Šipkēvics, Mārtiņš Viļums
Muusika esitajad: Läti Raadiokoor
Dirigent: Kaspars Putniņš
Stsenograafia: Voldemārs Johansons
Produtsent: Läti Kontsert, Katrīna Dūka

Multimeedia lavastus “Valguse mustrid” räägib tänapäevase Läti lugu ja püüab mõtestada kaasaaegse lätlase olemust ning aru saada, millise juhtmõttega alustada iseseisva Läti järgmist sada aastat. “Valguse mustrid” ühendab omavahel videoprojektsiooni, tantsu, valguskunsti ning žanreületava koorimuusika. Kahetunnine suurvorm annab publikule võimaluse liikuda vabalt ringi lavastuseks spetsiaalselt kohandatud ruumis, kus iga järgmine nurgatagune võib osutuda paigaks, kus juhtub midagi erilist.

“Appi-appi, kass läks kappi?!”
2017

Lavastaja/muusikaline kujundus: Barbara Lehtna
Laval /kunstniku töö: Kaido Torn

“Appi-appi… kass läks kappi” on visuaalteatrilavastus, mis on mõeldud lastele, kellele meeldivad võlulood, toredad juhtumised ja öiseid seiklused. Lavastuse etendamisel kasutatakse nii nuku- kui sõnateatrile omaseid vahendeid, mis ei jäta külmaks ei lapsi ega täiskasvanuid, kes on valmis ühel õhtul oma täiskasvanumõistuse ukse taha jätma.

“Soome 100 / #Yhdessä”
2017
Pärnu Kontserdimaja

Lavastaja: Barbara Lehtna
Kunstnik: Kaido Torn
Laval: Kimmo Pohjonen / Pärnu segakoor jt.

“Soome 100 / #Yhdessä” kontsert oli Soome vabariigi sünnipäeva tähistamise kulminatsioon Pärnu kontserdimajas. Kontsertlavastuse esimene pool kätkes eneses muusikalisi ja sõnalisi mõtisklusi soomlaseks olemise ja Soome olemise kohta. Kontsertlavastuse teise poole sisustas ülimenukas soomlasest akordionivirtuoos ja omapärase helikeelega muusik Kimmo Pohjonen.

Foto: Mailiis Ollino


“TOGETHER FOREVER”
2017
Tallinn/Pärnu/Tartu

Autor: Barbara Lehtna
Aitäh: Ant Hampton/Christophe Meierhans

Ma ei tea mis selle asja vorm on. Võib-olla mõtete koreograafia? Nihestus argipäevas? Võib-olla midagi muud? Ma ei tea ja see polegi oluline. Oluline on see, et me räägime kurbadest armastuslugudest. Kümnest, kui täpne olla. Kümnest loost, mis on alanud armumisega ja selle tundega, et see kõik kestab igavesti. Kümnest loost, kus kõik ei ole kestnud igavesti.

Need armastuslood on linnaruumis. Avalikus ruumis. Publiku õigus on neid lugeda. Just nimelt.. mitte kohustus vaid õigus. Iga armastuslugu juhatab lugeja järgmiseni: esimene teiseni, teine kolmandani, kolmas neljandani ja nii lõpuni välja. Seega on võib-olla tegemist jalutuskäiguga mööda teiste inimeste mõtteid?

Jalutuskäigu ette võtmiseks on kolm viisi. Esimene : oli võimalus esimene armastuslugu üles otsida ja sellest alustada ning viimaseni liikuda ja oligi kõik. Teise võimalusena sai alustada esimesest ja kuulata iga armastusloo vahele helifaile. Neid variante mööda liikuda saad siis, kui armastuslood jälle kuhugi ilmuvad. Kolmas variant ja – hetkel ainuvõimalik – on läbida tuur virtuaalselt.

Head teiste inimeste draamat!

“Seismic Session”
2017
ImPulsTanz – Viini Rahvusvaheline Tantsufestival

Koreograaf: Doris Uhlich
Tantsijad: Barbara Lehtna, Pedra Costa, Ewa Dziarnowska, Christna Gazi, Aleksandar Georgiev, Andrea Gunnlaugsdóttir, Lilach Livne, Ellen Soderhult
Heli: Boris Kopeinig
Dramaturg: Yoshie Maruoka
Produktsioon: Theresa Rauter & Christine Sbaschnigg

Visuaalne ja lihaseline ning lihane kooslus, mis võtab üle tellingud, mis ümbritsevad Secessioni muuseumi veel kaks aastat. Majade, linnapiltide ja kehade ühekssulamise koreograafia, mis laseb mõelda parasiitluse ja sümbioosi vastandumise üle. Art noveau, siit tuleb keha!

Fotod:(c) eSeL.at – Lorenz Seidler

“Tantsud Sillamäega”
2017
Sillamäe linnaruum

Residentuuris: Barbara Lehtna, Kaido Torn

“Võimatu, ütlete teie. Täiesti võimalik, ütleb Sillamäe.” Anonüümne tänavakunst

Me tantsisime Sillamäega ja Sillamäe tantsis meiega. Residentuuri teemadeks olid tants, linnaruum, video ja nende ühendamine ilma, et ise seal vahel kaduma läheks.

“Eritunnused/Distinguishing marks”
2017
Vaba Lava

Lavastajad: Chris Kondek, Christiane Kühl
Dramaturg: Piret Jaaks
Laval: Barbara Lehtna, Roland Laos, Taavet Jansen, Helen Kask

Viimase viie aasta jooksul peetud loengute ja loodud lavastuste käigus on Berliini performance‘i-duo videokunstnikud Chris Kondek ja Christiane Kühl uurinud uute digikeskkondade teatraalseid aspekte.

Seekord on kunstniketandemi huviorbiiti sattunud `meie aja kangelane`, meie lipulaev E-Eesti, seega on iseenesestmõistetav, et Kondeki ja Kühli uusim lavastus valmibki just Eesti pinnal. Koostöös eesti dramaturgi, etenduskunstnike ja IT spetsialistiga (Piret Jaaks, Roland Laos, Barbara Lehtna, Helen Kask ja Taavet Jansen) on valmimas lavastus, mille keskmes on Eesti edulugu, alates tema tagasihoidlikust sünniloost eesti soodes ja rabades kuni sirgumiseni salapäraseks ja nähtamatuks E-Eestiks. Kuna igal säraval mündil on ka teine pool, siis tegeleb see lavastus muuhulgas e-ühiskonna hämaramate varjukülgedega.

Lavastuse `kangasse` on sisse põimitud mitmeid peaaegu usutavaid ja dramaatilisi lugusid, näiteks äpardunud e-residendist ettevõtjast või X-teel suure kiiruse tõttu rööbastelt maha sõitnud müütilisest, üksildasest rändurist, kes palub end kutsuda E-Eestiks.

Samanimeline bränd E-Estonia kuulutab – The Future is Now – tulevikule on alus pandud juba praegu. Samas, kas keegi saab täie veendumusega öelda või ennustada, milline see tulevik võiks välja näha?

Fotod: Mats Õun

 —

“Habitat”
2017
Donaufestival / Krems (AT)

Koreograaf: Doris Uhclich
Saund: Boris Kopeinig
Valgus: Gerald Pappenberger
Produktsioon: Theresa Rauter & Christine Sbaschnigg
Tantsijad: Barbara Lehtna, Juan Felipe Amaya Gonzalez, Samira Bösch, Uwe Brauns Eyal Bromberg, Zinzi Rosa Buchanan, Manuela Calleja, Pêdra Costa, Ewa Dziarnowska, Anna Friedrich, Christina Gazi, Alexandar Georgiev, Andrea Júlía Gunnlaugsdóttir, Lotta Maaria Halinen, Christina Hurt, Boris Kopeinig, Louis Labadens, Hugo Le Brigand, Lilach Livne, Milan Loviska, Aloun, Marchal, Raúl Márquez, Yoshie Maruoka, Andrius Mulokas, Mzamo Nondlwana, Ofelia Jarl Ortega, Johanna Pauer, Yali Rivlin, Vera Rosner-Nógel, Lyllie Rouviere, Roni Sagi, Grete Smitaite, Ulla Stahlstadt, Julischka Stengele, Doris Uhlich, Christina Vivenz, Werner Vockenhuber, Brigitte Weinberger, Johannes Zits

Alasti olemine ei pea alati tähendama tunnet, et oled alasti. Uhlich loob koreograafiaid, mis uurivad erinevaid inimkehadega seotud rituaale ja seda, kuidas näidata alasti keha, mis ei ole seotud seksuaalsuse ja tabudega. Selleks okupeerivad 30 tantsijat Kremsi linnas asuva monumentaalse dominikaanikiriku, mis sekulariseeriti juba aastal 1786 ning loovad sinna omalaadse varjupaiga, kuhu on oodatud kõik kehad, sõltumata tavanormidest. 30 tantsijat okupeerivad monumentaalse dominikaani kiriku ja higistavad, pulsseerivad, värisevad. See on tants, see on transs, see on energia.

“Mana”
2017
Eesti Rahva Muuseum (ERM, Tartu)
MoodPerformanceTants

Lavastaja: Barbara Lehtna
Kunstnik: Kaido Torn
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo
Videokunstnik: Mari-Ann Markus
Projektigrupp: Kairi Lentsius, Marta Tuulberg, Liisbet Järviste, Siret Ott, Anita Trink, Gerda Niitvähi, Ipi Ilves, Jane Aus, Gretel Persidski Laval: Gertha Teidla-Kunitsõn, Rainer Ott, 82 etendajat

Alguses oli pimedus. Sa ei tundnud end ära, ei teadnud, kuhu oled sattunud, mis paik see on…

Vaatasid oma käsi, jalgu, kõhetut keha ja Su ainsaks mõtteks oli, kas see on unenägu ja kuidas sellest viirastusest üles ärgata. Näpistasid end lootuses sellest abi leida, ent see ei aidanud. Kas Sa üldse magadki? Äkki see, kuhu oled sattunud, on hoopis see, millest Sa alati unistanud oled? Ehk on see vana elu lõpp, uus ärkamine?

Fotod: Toomas-Vahur Lihtmaa, Viivi Järve, Signe Milkov


“Liikumise lood”
2017
Vaba Lava (Tallinn) / Pärnu linnaruum

Lavastaja: Barbara Lehtna
Projektigrupp: Terje Tamm, Kaido Torn, Kaspar Kast, Laura Jamsja, Anu Juurma-Saks

INSTALLATSIOONI HELINÄIDE:

Ränne ehk migratsioon (ka rändamine) on püsiv elukoha vahetus. Rännet mõistetakse üldiselt kui inimeste füüsilist liikumist ühelt alalt teisele, mõnikord üle pikkade distantside või suurtes gruppides. / Vikipeedia

Me rändame palju. Küll odavate lennupiletidega sooja päikese alla, küll laevaga üle vee tööle, küll maalt linna ja linnast maale. Me läheme ära ja võib-olla… kui hästi läheb, tuleme tagasi. Meist räägitakse palju – küll ajalehtedes, esseedes ja teadustöödes. Meid intervjueeritakse ja küsitakse, et mis tunne on, kus on meie kodu ja kellena end määratleme?

Me oleme oma aja nähtus – nii nad ütlevad.

Oluliselt vähem räägitakse aga neist teistest. Nendest, kes meist maha jäävad. Jääjad. Me kutsume neid jääjateks. Jääjad ootavad ja lakkavad ootamast. Tihti jääme me neile võõraks ja kui see juba kord juhtunud on, on omaks saamine raske. Nende hulgas on emasid ja on isasid, on naisi ja on lapsi, on sõpru. On neid, kes on mulla all ja kes vaikselt ilma meieta puudeks kasvavad.

—————————————————————————————————————–

„Liikumise lood“ on urbanistlik linnainstallatsioon, mis baseerub ütlusel, et igal eestlasel on keegi, kes on ära läinud. Installatsioon koosneb 13st linnaruumi paigutatud valgustatud inimkujust, mis edastavad intervjuusid, mis on tehtud tavaliste Eesti inimestega. Need on minemise ja jäämise lood, need on liikumise lood.

Fotod: Olev Luik


“Mehed tantsivad merega”
2016
Vana-Pärnu, merepiir

Lavastaja: Barbara Lehtna
Koreograafid: Silver Soorsk , Katarina Yarochkina (RUS)
Kunstnik: Katri J.
Butafoor: Kaido Torn
Produktsioon: Maria Krinal,Terje Tamm, Kaspar Kast
Laval: 30 meest

Meri. Mööda merd minnakse ära. Mööda merd tullakse koju. Mööda merd minnakse avastama ja mööda merd minnakse unustama. Mööda merd pääsetakse vabadusse ja minnakse sõtta. Meri on tee. Meri on tee millegini ja millegi eest ära.

Tihti on esmaminejateks, -tulejateks, -avastajateks ja –unustajateks mehed, kellele siis järgnevad naised ja seejärel lapsed. Minnakse perekondadena ja tullakse eraldi. Olgu, mis on… igal juhul üks on kindel – eestlane ei saa merest ei üle ega ümber ja rannarahvad on põlvkondade kaupa mõtestama, et mis rolli meri nende elus mängib.

Lavastuses „Mehed tantsivad merega“ asusid merega füüsilisse mõttevahetusse kolmkümmend meest, kes tahtsid merega tantsida kui võrdse partneriga ja küsida endalt, et kuidas nemad, 21. sajandi mehed tegelikult meresse suhtuvad.

“us as a useless duet”
2016
Kanuti Gildi Saal
Residentuur

Etendajad: Catalina Insignares (COL), Barbara Lehtna

“us as a useless duet” on tantsulavastus, mis on mõeldud kahele inimesele. See on peaaegu nähtamatu duett, mida kogevad ainult need kaks tantsijat, kes selles iseosalevad. See projekt koosneb viiest sessioonist, jaotatud viie nädala peale. Iga nädala jaoks on olemas ümbrik lähteülesandega. Paljudele on juba selline ajahulk pikaajaline pühendumus. Me ei tea kumbki, mis hakkab juhtuma: see duett, mille koos loome, on meie mõlema soovide põimumine ja samas ka tantsuline vastasseis. Me tantsime koos, kuid see ei ole danceresearch. See ei ole loovusharjutus, see on võimalus kaotada ennast tantsu käigus ja pühenduda üksteisele.

Residentuurist ei ole fotosid, sest lavastuse sisu kuulub vaid residentuuris osalenutele.

“Takistus.Vormides hirmu.”
2016
Vaba Lava

Lavastaja: Julian Hetzel (GER)
Etendajad: Barbara Lehtna, Jaanika Arum, Laura Kvelstein, Eva Susova jt.

Avalike sekkumiste jada, mis nihestavad kiire linnatempo tekitatud igapäevavoogu. Sekkumiste mõte on tekitada ajutine segadus ja näiv kontrollikadu, olgugi, et selle vahendiks on seisak ja vaikelu. Sekkumised on tekitatud läbi väga lihtsa vahendi: inimesed, kes lamavad maas.

“Meditatsioonid”
2016
Viljandi Tantsunädala residentuur

Lavastaja: Barbara Lehtna
Etendajad: Maria Krinal, Kaido Torn, Terje Tamm, Barbara Lehtna, Liga Rudzite, Indrek Kornel

Hommikul tulin joogast, võtsin palvevaiba ja palvetasin meka poole. Pärast seda käisin kirikus armulaual ja kahetsesin pattu. Järgmisel nädalal ootab mind ees reis Indiasse ja kui ma kõike oma raha seal ära ei kuluta, siis annetan ülejäänu Jehoova tunnistajatele. Loodan, et kirgastun, aga kui ei kirgastu, võin vähemalt tulla koju, palvetada ja mediteerida. Jah, mediteerida.

Residentuuri tulemuseks oli lavastusalge, kus arutleti selle üle, et mida me, eestlased, õigepoolest usume ja miks?

“Lähme hinge. Palestiina.”
2016
Ramallah Kaasaegse Tantsu Festival
Palestiina

Lavastaja: Barbara Lehtna
Etendajad: Kaido Torn, Kamel Seif
Produtsent: Terje Tamm

Edasiarendus 2014. aastal esietendunud tantsulavastusest “Lähme hinge”. Ka seekord küsitlesime me eakaid inimesi Eestist, kuid neile lisandusid eakad Palestiinast. Saime kokku ja küsisime. Küsisime, et mida kahetsetakse elu lõpus, küsisime, et kas elu alguses mõeldud mõtted on saanud teoks ja küsisime, et kas üle kaheksakümne aasta vanused inimesed veel unistavad.

Selgus, et unistavad küll.

“REIV”
2016
Sõltumatu Tantsu Lava

Töörühm: Barbara Lehtna, Terje Tamm
Etendajad: Barbara Lehtna, Indrek Kornel, Linda Vaher, Liga Rudzite, Maria Krinal, Kaido Torn, Sten Õitspuu

Ma hüppan. Korduvad rütmid. Korduvad rütmid. Korduvad rütmid. Valgus näkku – oujee, ta pani strobo peale. Tantsi välja ja tantsi vabaks. “Khule, kazz ma olen Shulle kunagi öelnud, et ma armasthan sind,” küsib mööduv jorss. Ma vabandan ja ütlen, et ma ei ole siin selleks. Ta küsib, et milleks siis? Ma vastan, et ma ei tea. Ma hüppan. Ma hüppan. Ma hüppan. Biit on õige ja mina olen täna õige.

Täna ma langen ja järgmise paari tunni jooksul ei eksisteeri mitte ühtegi probleemi, rõõmu ega muret. Biit. Biit. Biit.

Reiv on võimalus end koos meiega välja elada. Reiv on rütm. Reiv on miskit orgasmilaadset. Reiv on transs. Reiv on Real Life Company kolmas lavastus.

Fotod: Laura Arum-Lääts (Postimees)

“Alastusest enam. More than naked”
2015
Vaba Lava

Koreograaf: Doris Uhlich (AUT)
Tantsijad: Barbara Lehtna, Carmel Köster, Sveta Grigorjeva, Linda Vaher, Norbert Metstak, Jaana Heinsalu, Kerti Kass, Karolin Poska, Katrin Kubber, Mari-Liis Pruul, Kaie Küünal, Siim Tõniste, Kadri Sirel, Liisa Chrislin Saleh, Sigrid Savi, Viktor Aspel, Kaarel Kütas

Miks peaks keegi end vabatahtlikult laval paljaks koorima? Millist sõnumit kannab katmata keha? Aga kui laval on näiteks kakskümmend alasti tantsijat? Milline on see sõnum nüüd, alati, ikka ja jälle?

Tegemist pole lihtsalt grupi inimestega, vaid millegi enamaga – see on juba kogukond. See on kogukond ühisliikumises. Lavastuses „alastusest enam“ paneb muusika inimkehi värisema, üksteise vastu põrkuma, voolama, painduma, väänduma. DJ-na seisab laval koreograaf Doris Uhlich, kelle lavastuse motoks on „See on keha pidu: rõõmustagem oma kehalisuse üle“. Lavastus pakub võimaluse vaadelda inimkeha vabana eelarvamustest, valehäbist, ideoloogiast ja stereotüüpsest-konventsionaalsest suhtumisest, mis puudutavad nii alastust kui tantsu.

Fotod: Siim Vahur



“Peter and the wolf. Interpretation”
2015
Teatrifestivalil Sirenos (LT), Linnafestivalil “UIT” (EST)

Koreograaf: Rafal Dziemidok
Valgus: Ewa Garniec
Tantsijad: Barbara Lehtna, Linda Vaher, Jaan Ulst, Paulis Markevicius, Vilma Pitrinaite, Žana Gonžiar

Kohaspetsiifiline tantsulavastus avalikus ruumis, mis süüvib kaasaegse tantsu ja publiku dialoogi. Algne Prokofjevi “Pedja ja hunt” on lavastuse jaoks rohkem kui kunagi olnu ja pelk inspiratsiooniallikas – pigem on see siiani elav ja hingav materjal, mida reinterpreteerides jõuame kaasaegse tantsu algeni.

Fotograaf: Dmitrijus Matvejevas

“Sail away (AND BACK)”
2015
Pärnu linnaruum

Lavastaja: Babrara Lehtna
Koreograaf: Annika Viibus
Kunstnik: Katri Järg

Avamerepurjetamise Euroopa Meistrivõistluste avalavastus rändamistest, koju jõudmistest ja neist, kes ootavad.

“Illegaalsed tantsud”
2015
Pärnu väliturg

Lavastaja: Barbara Lehtna
Laval: Erinevad tantsijad Pärnu arvukatest tantsukollektiividest, Siim Tõnismäe, Kaido Torn

Inspiratsioon: DANCE UNDER CONTROL – ILLEGAL DANCING IN THE NORDIC COUNTRIES

Praeguse seisuga on Eestis tantsimine tänavatel illegaalne, kuna seda võidakse võtta ka avaliku rahu rikkumisena. Real Life Company tantsis ikka.

Fotod: Evelin Belõi

 “Kuradi Murdja”
2015
Pärnu rand

Lavastaja: Barbara Lehtna
Koreograaf: Annika Viibus
Kunstnik: Katri Järg Produtsent/koordinaator: Maria Krinal
Laval: Annika Viibus ja 50 eestlast Koht: Pärnu rand

1. Elab Kurat 2. Kohtab Naist 3. Kurat armub Naisesse 4. Naine teda ei taha 5. Kurat muudab kättemaksuks Naise Hundiks 6. Hundi kohustus on murda 7. Kuid keelatud on murda inimest 8. Verelõhn aga… 9. Hunt murrab inimese 10. Inimesed püüavad hundi kinni 11. Hunt püüab anda märku, et ta on naine 12. Inimesed panevad hundi tuleriidale 13. Kuradil hakkab Hundist kahju 14. Kurat päästab Hundi tuleriidalt 15. Hundist saab libahunt 16. Päeval naine 17. Öösel hunt 18. Tingimus: Huntnaine elab igavesti

Mis Sa teed ära kui üks eesti muistend ja legend ongi täpselt selline. Lakooniline ent võrgutav oma lihtsuses.

Sa teed sellest lavastuse.

Seda enam, et see sama muistenditest tuntud hunt, võsavillem, susi ja Püha Jüri kutsikas on nende tingimuste kohaselt endiselt meie seas. Ja kunagi ei tea, ta võib olla Sinu postiljon, parim sõber, või nurgatagune narkomaan.

“Hetk, millal ma mõistsin, et ma olen parim”
(pühendatud kõikidele maailma konservatiivsetele erakondadele)
2015
International Performance Festival “Diverse Universe” Tallinna Kunstimuuseum, Pärnu Muuseum

Koostöö Helen Solovjeviga

Performance kujutas endast ühe konservatiivi hommikurituaali ja oli üles ehitatud otseütlemistele, teesklustele ja ägedusele.

Eesti esinejatest läheb originaalsuse eripreemia Barbara Lehtna & Helen Solovjev duole, kes suutsid end ka jahust ning värvist eemal hoida.  – Mari Kartau, ERR

“Hullud päevad”
2014
Pärnu Uue Kunsti Muuseum

Laval: Barbara Lehtna, Sveta Grigorjeva
Töörühm: Barbara Lehtna, Sveta Grigorjeva
Tehniline tugi: Maria Krinal

Jean Claude Van Damme on bi-polaarne Angelina Jolie’l on kujutletav sõber Virginia Woolf oli depressiivne Lev Tolstoi oli hüpohondik Mary Cate Olsonil on anoreksia Sofi Oksanenil oli buliimia Sveta Grigorjeva on jõudnud järeldusele, et sellest maailmast ei ole küllap Barbara Lehtna on jõudnud järeldusele, et ta ei taha alla anda Sveta Grigorjeva ja Barbara Lehtna on jõudnud järeldusele, et nad on selle maailma jaoks liiga terved

“Hullud päevad” oli lavastus, kus ühel laval said kokku etenduskunstid, stand-up ja kaasaegne tants. Etenduste käigus müüdi ja anti publikule tasuta koju kaasa moodsaid haiguseid, juureldi selle üle, kui ruttu on võimalik endale mõni surmav haigus guugeldada ja kui oluline oleks mõnikord lihtsalt õue minna ja oma valud, mured ning depressiivne käitumine hetkekski unustada. Publikule loodi võimalus kogeda, vaadata ja etteantud teemal kaasa rääkida.

Sveta Grigorjeva ja Barbara Lehtna kohtusid aastal 2012, millal loodi koos esimene performance, kuid mõlemale jäi sellest kogemusest sisse tunne, et nendevaheline koostöö ei saanud sellega veel läbi. Selle tunde pealt loodigi aga Pärnu esimene teatriresidentuur, mille lõpptulemuseks oligi kaasaegse teatri lavastus “Hullud päevad”

“Vabadus müügiks”
2012
Palestiina Orient & Dance Theatre

 

2012. aastal müüdi Ramallahi keskel vabadust hinnaga üks minut-üks šeekel. Kunstnikud püstitasid linnaväljakule musta kasti ja ühe šeekeli ees võis selles kastis teha minuti jagu ükskõik mida ja kokkuleppe kohaselt ei võinud Iisraeli võimud selle vastu midagi ette võtta. Nad ei saanud inimesi kastis rünnata, nad ei saanud tulistada ja nad ei saanud ka minuti jooksul mitte midagi öelda.

Tõestati, et minut vabadust on palju kallim kui üks šeekel.